FAQ: Kas uue generatsiooni monitore on vaja kalibreerida?
Ikka ja jälle kuulen või loen mõnest foorumist vaidlust teemal kas uusi monitore on vaja kalibreerida või mitte. Arvamused lahknevad seinast seina ning tõde välja juurida tundub võimatu. Esitan siinkohal oma nägemuse mis põhineb peamiselt ligi viieteist aasta pikkusel kogemusel värvihalduse alal.
Neile kes kiiret vastust otsivad ja artiklisse süübida ei viitsi olgu öeldud, et pigem soovitan alati iga monitor eraldi üle kalibreerida. Kalibreerimist ei pea ma vajalikuks vaid siis, kui monitori omanik on veendunud, et tema tööprotsess ei eelda kolorimeetriliselt täpsete värvide esitamist. Professionaalse fotograafi töös ma taolist lähenemist siiski ei poolda.
Need kes ei pea monitori kalibreerimist enam vajalikuks tuginevad peamiselt kahele väitele. Esiteks, uue generatsiooni LCD tehnoloogia on juba nii hea, et tagab ka kalibreerimata kujul piisavalt kõrge kolorimeetrilise täpsuse. Teiseks, tootja poolt jagatav icc profiil on samuti piisavalt täpne või isegi täpsem, kui eraldi mõõdetav profiil.
LCD tehnoloogiad, eriti IPS paneeli tehnoloogia on tõepoolest teinud läbi korraliku arengu. Kuid seda, et nüüd on saavutatud LCD tehnoloogias uus kvaliteet väideti juba kümme aastat tagasi. Kohe, kui esimesed IPS paneelid ilmusid hakati neile kiidulaulu laulma ning võrdlema tol ajal veel kuldse standardi, Radius kineskoopkuvaritega. Tegelikult jäid esimesed IPS paneelidega monitorid alla isegi tavalistele vanakooli kineskoopmonitoridele.
Termin “piisavalt hea” on üsna subjektiivne. Toon paralleeli digikaamerate arengust. Kohe, kui tekkisid esimesed vaevalt 1 megapiseliste sensoritega digikaamerad leidus neid kes väitsid, et filmi kvaliteet on ületatud. Reaalsus oli loomulikult midagi muud. Isegi tänased täiskaader kaamerad ei suuda veel filmile resolutsioonis ja värvisügavuses ära teha.
Palju sõltub ka taustsüsteemist. Võrreldes näiteks fotograafide seas levinud Delli U2413 kolorimeetrilist võimekust mõne tavalise kontori paneeliga või sülearvuti ekraaniga on vahe selgelt Delli kasuks. Pannes aga ükskõik millise Delli või mõne muu sama LCD paneeli kasutava teise tootja kuvari kõrvuti Eizo või Nec-i pro seeria kuvaritega on tulemused vastupidised. Delli keskmised Delta E näitajad jäävad 2-3 vahele. Eizo ColorEdge seeria tulemuseks olen peale kalibreerimist saanud Delta E <1, täpsemalt 0,7 - 0,3.
Selge see, et äärmiselt palju sõltub ka sellest kuidas ja milliste seadetega kalibreerimise protsess läbi viiakse. Pelgalt kolorimeetri riputamisega ekraani ette ning automaatseadetega protsessi läbi jooksutamisega parimaid tulemusi ei saavutata.
On ka tõsi, et just LCD tehnoloogia paneb suure vastutuse tootjale. Enamus LCD monitore pole riistvara tasemel võimalik isegi kalibreerida. Ainus näitaja mida nö. raua tasemel muuta saab on heledus. Kõik muud korrektsioonid nagu gamma, musta punkti või valge punkti määramine teostatakse tarkvaraliselt läbi monitori või videokaardi LUT tabeli. See soodustabki arvamuse levimist nagu LCD monitore poleks mõtet kalibreerida.
Teisalt toon nüüd välja veel ühe olulise fakti mis jääb paljudel tihti kahe silma vahele. Nimelt kõnepruuk “monitori kalibreerimine” on terminoloogiliselt eksitav. Tegemist ei ole kunagi ainult monitori kalibreerimisega vaid kogu tööjaama videosignaali voo kalibreerimisega ning profileerimisega. See hõlmab operatsioonisüsteemi, videokaarti, videokaardi firmware-i (püsivara), videokaardi draiverit, videokaardi ja monitori vahelist liidest ning lõpuks monitori ennast. Põhimõtteliselt tähendab, et kui üks loetletud komponentidest muutub tuleb olemasolev kalibreering koos selle käigus genereeritud icc profiiliga tunnistada kehtetuks. Just sellepärast ma ei nõustugi aktsepteerima tehase kalibreeringut ega profiili. Tehase poolt sooritatud kalibreeringud ning icc profiil genereeriti täiesti erineva konfiguratsiooniga võrreldes minu või mõne fotograafi arvutis olevaga. Lisaks on iga isegi sama marki kuvari eksemplar vähem või rohkem keskmisest erinev.
Icc profiil mis monitoridega kaasa antakse ei pruugi üldse olla mõõdetud konkreetse eksemplari pealt vaid on lihtsalt nö. antud mudeli keskmine. Kui kõik need tegurid arvesse võtta võib saadav kolorimeetriliste kõikumiste summa osutuda piisavalt kõrgeks, et muuta tööjaama videovoo kolorimeetriline tulemus kriitiliselt ebatäpseks.
Icc profiil mis pole genereeritud konkreetses arvutisüsteemis ei saa tagada piisavalt kõrget täpsust.
Nagu eelpool selgub on kõikvõimalikke muutujaid ja tegureid liiga palju. Monitoride kolorimeetriline karakteristika muutub ajas samuti. Uuest peast ei pruugi seade veel kaugeltki piisavalt stabiilne olla. Iga asi vajab sissetöötamise aega. Monitoride puhul peab näiteks arvestama võimalusega, et LCD ekraani heledusskaala välja valgustamiseks paigaldatud valgusallika omadused muutuvad esimese mõne kuu jooksul.
Hea näitena võib lõpetuseks tuua iMAC-i. Esmapilgul paistab MAC igati “õigeid” ja ilusaid värve näitavat. Peale tõsisemaid teste ning kalibreerimisi on aga selgunud, et praktiliselt enamus iMAC-e kipuvad tehase kalibreeringuga nii helendites, kui varjualades detaile kinni blokkima. Alles peale optimaalse konfiguratsiooniga kalibreerimist kuvab iMAC palju laiemat dünaamilist ulatust. Trükiettevalmistuses on taoline nüans kriitilise tähtsusega.
Amatööri tasemel pilditöötlemiseks võib ehk tõesti mõne parema isendi puhul jääda tehase kalibreeringu ja profiili peale. Samas näiteks suureformaadilise fotoprindi ettevalmistamisel ei saa ma seda kindlasti lubada. Kasvõi juba sellepärast, et tõenäoliselt vajab offset trüki ettevalmistamisel või suureformaadilise foto printimise töövoos monitor täiesti erineva eelkonfiguratsiooniga kalibreeringut. Tõenäoliselt vajab kas valgepunkt, luminents või kontrast vaikenäitajatega võrreldes täiesti erinevat lõppväärtust.
Seega soovitan endiselt vähegi tõsisema pilditöötlusega tegelevatel lugejatel oma monitori mingi perioodilisusega kas ise kalibreerida või lasta pädeval spetsialistil seda teha.
Kõik küsimused ja kommentaarid on igati teretulnud.
Andres Toodo (suureformaadiline fotoprint & värvihaldus)
andres@fp2.ee
